Tedremäng Saaremaal

Igas halvas on midagi head. Seoses praegu valitseva eriolukorraga on Saaremaa täitsa lukku pandud. Ei saa siit välja ega ka sisse v.a transport jms oluline. Lindude pildistamine mandril ilmselt ei pretendeeri selle olulise peale. Mis tähendab ka seda, et tuleb kodusaarel tegevust otsida. Kui siiamaani igasugune varjest pildistamise mõte on lõppenud peas ikka Alutaguse karuvarjega siis seekord sai olude sunnil leitud Saaremaalt selline organisatsioon nagu Saaremaa loodusretked. Ja järsku polnudki see olukord nii hapu, kui esialgu tundus. 

Ega siis midagi, koduleht läbi loetud, info käes, lõustaraamat lahti ja kiri teele. Vastus tuli ruttu, tedred juba mängivad! Selge, ilmateade lahti ja plaani pidama. Kuna paari päeva pärast lubas kena jahedat hommikut ning selget taevast, sai kohe hommik ära bronnitud ja detailid kokku lepitud. Enda peas valmistusin pimedas rabas 3km läbimiseks ja pimeduse kartusega võitlemiseks. Just, ma olen see õnnetusehunnik, kes kardab pimedat. Ei tea, mis värk sellega on aga eks ma püüan selle pisikese probleemiga tegeleda. 😀 Igatahes, peale mõningat vestlust tuli välja, et saare mehed on asja ikka õige mugavaks teinud. 500m teepeal kõndimist ja pildistamine varjest, kus võiks tahtmise korral AirBNB korraldada. Müstika!

28.03 oli siis pildistamise hommik. Kell pistis pool neli kisama, võtsin telefoni, panin äratuse kinni ja mõtlesin korra veel, et miks ma endale nii teen. Vähe sellest, et ma pimedat kardan ei ole ma suurem asi hommikuinimene. Aga, kui mehel on missioon peas siis ei takista teda miski, nii ma end püsti ajasin, hingasin hommikusöögi sisse, termosega tee kaasa ja tuld. 

Telefonis juhistega kaart ees, midagi keerulist polnud. Delfi kaardil kenasti täpid joonistatud, punase täpi juurde jätad auto ja rohelise juures on varje. Kui kaarti liiga sisse ei zoomi on täpid üksteise sees, vaat, et liiga mugavaks tehtud see asi. Seiklust peab ka saama! 

Ja muidugi…pealamp ununes koju. Mis seal ikka, tuleb nende hirmsate mõrvaritega seal pimeduses telefoni valguses hakkama saada. Jumal tänatud, et ma ei pea 3km kuskil metsas selle telefoni valgusega jalutama. 😀 Õues pimedas ikka hämmastav, kui vähe see telefoni lamp valgust annab. Mõned kiired minutid jalutamist ja kohal ma olingi. Korralik varje, teen aknad härmatisest puhtaks ja kobin sisse ära. Kell on umbes täpselt 05:00. 

Koorisin üleliigse riietuse seljast, sest varjes oli piisavalt soe, kaamera koos statiivipeaga paika, termoses tee valmis ja ootama. 

Ca 05:20 ajal kuulen paari madalalt lendavat Air Teder lennukit. Kutid platsis, lausa 5tk. Valgust muidugi peaaegu null aga tetredega on see lugu, et nad tulevad hommikul umbes 5 aeg ja siis uuesti 6 aeg. Nii ka oli, natuke aega nad mul seal susisesid ja kähisesid ja järsku panid kambaga kõik minekut. Läksid nii järsult, et mõtlesin, kas mõni rebane või muu häiriv metsloom tuli liiga lähedale. Ei saanudki teada. 

Punkt kell 06:00 tuldi kambaga tagasi platsile, kena päiksetõus soojendas neid minu nina ees, ma pakun vahemikus 5-10m. See on alati tore tunne, kui kaamera objektiiv on liiga suure zoomiga. Õnneks kasutan 150mm-600mm zoomi ja mänguruumi oli piisavalt. 

Täpselt varje ees oli siis kõige võllim tedrekukk, kelle kohta kõik teised endale tahaks. Tema ümber oli seekord kokku neli teist tedrekukke kellest 2 üle kuudi said. Teised pidasid õigeks täna mitte nokkida. Nagu öeldakse, esimesed kaks proovivad ja kui need peksa saavad siis ülejäänud panevad ise jooksu. Tundus, et see baarikakluse sündroom valitses seekord ka siin. 

Mina muidugi nautisin mugavat varjet, rüüpasin teed, tulistasin kaameraga pilte nagu poleks homset. Esimese kakluse magasin maha, nägin ainult tolmupilve ja teise kakluse tegin seeria pilte aga see käis nii ruttu ja lähedal, et ei jõudnud natuke välja zoomida ja täpselt fokusseerida. Vahel võidad, vahel kaotad, vähemalt ma nägin ära, pildi saab järgmisel korral. 

Tedrekukkede koreograafiat saad allolevast videost natuke jälgida. 

Nii nad seal keerutasid poolteist tundi samal ajal, kui ma ikka muudkui tulistasin ja teed rüüpasin. Rõhk sõnal teed. 

Seletan ka lühidalt ära miks need tedred seal üldse mängivad või mis mängu nad mängivad. Tedremängus on kõige tähtsam koht platsi keskel olev ala ning see on oluline kuna ühel päeval tuleb just sinna tedrekana. Nagu ikka on mängus naised. Selleks, et hõivata platsi keskosa tuleb võidelda järk järgult siseringi kukkedega. Iga järgmisega on võitlus raskem, kuniks lõpuks tuleb duelli pidada siis kõige kõvema tedrekukega. Siinjuures on põnev fakt aga see, et see võistlus kestab kaua. Võib võtta aega aastaid, et tedrekukk saaks koha äärealalegi, rääkimata keskmesse. Konkurents on tihe ning nõrgad läbi ei löö. Ei ole see elu neil nii lihtne, et telefonist tinder lahti siuh sinna, siuh tänna ja ainult vali. 

Ühel hetkel tabas mind aga üks täiesti loomulik ja normaalne vajadus, kui seda nii võib nimetada. See kuramuse tee, mida ma nii suure isuga olin endale sisse kaaninud tahtis hirmsasti välja pääseda. Ütleme siis nii, et sai endaga erinevaid läbirääkimisi peetud, kuidas olukorda lahendada, kas ehk termos maha kanda või siis meenutada varast lapsepõlve. Kes ikka teada saab eksole. 😀 Õnneks tetredel sai sellest tantsust sellel päeval villand ja otsustasid minekut teha enne, kui ma oma erinevaid “häid” plaane realiseerima hakkasin. 

Ca 1h peale päiksetõusu ja 1h enne päikseloojangut on fotograafia mõistes kõige ilusam valgus ning seda nimetatakse golden hour-iks ehk kuldseks tunniks. Tõeliselt ilus on, kui hommikul on olnud miinuskraadid ning maa on härmas ning lisaks see maagiline kuldne tund. Lisa sinna juurde veel kaunid linnud ning ongi retsept koos. 

Erinevaid pilte metsloomadest või lindudest võib internetis päevast päeva vahtida ja mõelda, et nii ilus ja äge, aga ise kogeda seda on ikkagi lagi emotsioon. Olla mõne üksiku meetri kaugusel lindudest, ilma, et nad teaks, et mingi unetu jobu neid seal vahib ja salaja pilte teeb, on võimas. Kui sul on huvi midagi sellist teha siis ära oota, otsi sobiv võimalus ja tee ära! 

Minu seekordne tedremängu pildistamine oli edukas ning kindlasti käin sellel aastal veel vähemalt korra. Aega selleks on mai kuuni.

Tänud, kui jõudsid siiani lugeda! Järgmise korrani. 🙂 

Ragnar.

 

© 2020 Ragnar Adamson | Loodusfotograaf