Ragnar Adamson

Nii kaugele kuni mu mälu mind viib olen ma looduses aega veetnud ja see on mind alati paelunud. Kindlasti on kõvasti mõju avaldanud ka fakt, et mu isa on jahimees ning noorena sai palju kaasas käidud. Mäletan olukordi, kus ma tahtsin nii hirmsasti metsa jahile minna, et tuli isa moosima hakata. Vahel õnnestus, vahel mitte. Täisealiseks saades läksin ka ise jahimehe kursustele ja sooritasin eksamid. Tänaseks on kuulid asendunud mälukaartidega ja metalltorud klaasiga.

Väikse poisina sai sõpradega koos metsas onne ja laagri platse ehitatud, lõket tehtud ning loomajälgi aetud. Tol ajal tundus iga võpsik jube suure metsana, mida nüüd tagantjärgi saab aeg-ajalt naerusuil meenutada. Sellegipoolest oli nendes pisikestes võsades metsloomi, jälgi ja kõike seda põnevat, mis ühte seiklushimulikku noormeest võiks huvitada.

Kui ennist sai räägitud jahil käikudest siis käimata ei jäänud ka kalal. Kalal käimine oli lihtsam, kuna seda sai vabalt ka üksi teha. Ma siiamaani arvan, et mul oli noorena mingi halb needus peal, kuna palju sai käidud haugi püüdmas siis mitte kordagi ma haugi ei saanud. Jäärapäise poisina ma alla ka ei andnud aga no ei õnnestunud. Oma esimese haugi püüdsin ma alles 19-20 aastasena. Ta oli täpselt nii suur, et võis hellitavalt pulgaks nimetada. Selle pulga püüdmisega aga kalapüügi “haigus” süvenes rängalt.

FOTOGRAAFIA, kuidas ma selline jõudsin? Meil on kodus olnud erinevaid kaameraid nii digitaalseid kui ka filmirulliga ja eks neid sai kasutatud ka aga tol ajal rohkem rate.ee selfide jaoks ja ma ei saa kuidagi seda seostada oma huviga fotograafia vastu. Ma arvan, et alateadlikult tekkis huvi sellest, kui hea sõber endale kaamera ostis ja osa tulemustest sotsiaalmeediasse riputas. Tooaeg ma vaatasin ja mõtlesin endamisi, et jube vinge aga ei tekkinud kohe mõtet, et ostaks ka. Alles aastaid hiljem tekkis endal järsku huvi ning hakkasin asja uurima.
Ma otsisin hobi, et tööalast stressi kuskil maha laadida ja fotograafia sai linnukese kirja mitmesse kasti. Ma olen loomult vahel lausa haiglaselt põhjalik, kui miski mind huvitama hakkab ja nii ma siis seda fotograafiat õppisin internetis tundide viisi. Jah, enne, kui mul oli kaamera. Umbes pool kuud sai proovitud oma telefoniga natuke läbimõeldud pilte teha ja siis sai juba kaamera välja valitud. Nagu ikka algas see Googlesse fraaside nagu “the best beginner dslr“, “the best dslr“, “Canon vs Nikon vs Sony”, sisestamisega. Kuna Nikon oli just maailma raputanud oma d850-ga siis ma mõtlesin, et nad teavad, mis nad teevad ja nii minust saigi Nikoni omanik, täpsemalt Nikon d5600 koos kit objektiiviga 18-55mm. Mõistagi oli selle sisu mulle Youtube abil juba selgeks tehtud enne, kui ma kaamera karbist välja olin võtnud.

Pildistatud sai alguses peaasjalikult landscape pilte, päikseloojang päikseloojangu järgi. Ükshetk ostsin sõbra soovitusel juurde 70-300mm, et oma fotograafia lihast suurendada. Sealt tuli ka esimene mõte metsloomi pildistada. See oli minu jaoks hoopis midagi muud, kui landscape pildistamine. Meenusid jahil käidud ajad, kui õige loom, õigel ajal ja õiges kohas sinu ette sattus ning süda peksis, käed värisesid ja järsku olid ka lühikesed distantsid kohutavalt pikad. Metsloomade pildistamine on andnud mulle täiesti erineva vaate võrreldes jahil käimisega. Võimalus oma kogetud hetked jäädvustada ja sealjuures hetked, mida enamik tunda ei saa, on tõepoolest erakordsed. Mõistagi, gramm edevust käib asjaga kaasa, et neid hetki ka Sinuga jagada.
Tänaseks päevaks on natukene jälle uut ja kasulikku varustust kokku soetatud, sobiv kaamera ja objektiiv need peamised.

Esimene pilt metsloomast

Kirjutan sulle oma fotojahtidest, postitan pilte, kui jaht on olnud edukas, mine tea, ehk teen mõne õpetusegi. Nagu iidne Tõstamaa vanasõna ütleb, “oma tuba, oma luba”.

Loodan, et naudid põnevat lugemist ja minu teekonda.

© 2020 Ragnar Adamson | Loodusfotograaf